Otse põhisisu juurde

Teeks õige kanalile uue katte..


Kui ajas tagasi vaadata, siis küüneviha on meie pessa pandud kamaluga. Kui me algul ruumid kätte saime, kattis seinu võidunud tumeroheline värv, seinas rippus kaks vaevu valgust imbitsevat hõõgniiti, voolu sai täpselt ühest pistikust ja seda seda ka mitte väga hästi.

Praeguseks on seinad ja laed saanud uue kuue, lampidest eralduvate lukside kogus on vähemalt viiekordistunud ning tohutu töö oleme ära teinud ka vooluga, mille tulemusena see enam ei kõigu, ega löö ka korke välja ja on kättesaadav erinevatest töökoja nurkadest.

Kuid ootamatult seiklusrohkeks kujunes hoopis töö, millele ei plaaneerinud esialgu rohkem kui kotitäit segu, karbi naelu ja õhtujagu nokitsemist. Nimelt oli eesruumi põrand paras kuumaastik ja kanali peal olevad lauad moodustasid sellest kõige tüütuma osa. Keevituskäruga manööverdamine oli tõsine offroad. Et asja veel põnevamaks teha, oli ühes osas ilmatuma auk, kuhu väiksema jalaga inimene võiks sisse astuda. Loomulikult tegutses too auk igasuguste mutikate jaoks mis põrandale pudenesid, tõelise Bermuuda kolmnurgana..

Katkusime lauad maha ja asusime asja uurima. Hea tujuga me too õhtu sealt ära ei läinud igatahes. Kehvas seisus ei olnud mitte ainult laudade raam, vaid ka põrand mille külge ta kinnitunud oli. Kang taha panna, liikus põrand sõna otseses mõttes üles-alla.


Kuna poole persega asju meile väga teha ei meeldi, siis lõime hääled sisse kõige tummisematele penetraatoritele, mille kätte saime ja põrand oli paari õhtuga pesast lännu, nagu Ron Brigitte-Susanne juurest!


Et teha paremini, kui oli tehtud ennem, keevitasime L rauast uue raami, mille külge ladusime korraliku armatuuri. Ennem seda panime paika saalungid. Kui armatuur kenasti raami küljes, oli aeg betoon kohale tuua.


Kuna ühel meist oli parasjagu kodus põranda valamine pooleli, saime betooni autoga kohale. Kohapeal segu segamine oleks küll vahva seltskondlik tegevus olnud, aga vähemalt sama tüütu nagu prügiämbri välja viimine.


Betoon londist maas, kukkusime siluma. Silusime ja silusime, kui silumine silutud, siis silusime veel. Ükski dekoratiivbeibe taskukoer pole ka nii palju pai saanud, kui meie uus põrand.

Iga silumine leiab kord oma otsa ja saabus ka meile hetk, millal saime järgmise astme ette võtta. Tagantjärgi tarkusena oleks see võinud olla lihvimine, aga millegipärast otsustasime hoopis tsemendiga ebatasasusi siluda. Selle tulemuseks on meie põrand nüüd veidi laiguline, aga see lisabki asjale karakterit.


Lõpuks tuli mõistus koju ja soetasime relakale korraliku betooni lihvimise ketta. Tegelikult tuli mõistus ainult osaliselt koju, sest 5 minutit tööd sellega ja Riiklik Ilmateenistus registreeris Nõmmelt Lasnamäeni ulatuva udu. Silmad-suu betoonitolmu täis, läksime koju paremat plaani välja mõtlema.


Selleks sai rendiks võetud lihvimismasin, millele läks taha tööstuslik tolmuimeja. Otsa sama ketas, mille ostnud olime, seega ei läinud viimane raisku. Töökeskkonna parenemine oli märgatav. Väikese liialtusena võib öelda, et pärast poole põranda lihvimist, oleks astmahaige võinud samas ruumis terve aaria maha laulda.


Põrand sile kui siid, tegime teise tagantjärgi veidi kaheldava lükke ja katsime ta vesiklaasiga. Too sinder ei kuivanud ega kuivanud ära. Järgmise põrandaga paneks juba midagi edevama vedelikuga. Lakiga näiteks.


Betooniosa valmis, oli aeg meisterdada lauakäkerdiste asemele uued plaadid. Need plaanisime teha tuusad ja nad tulid ka tuusad. Materjaliks valisime 21mm veekindla vineeri, millel peal hexa muster, et märja pinna korral perseli ei käi.


Alla tegime 15-sest nelikanttorust sõrestiku. Sedasi sai plaadi paksuseks 36mm, mis on täpselt 40 millimeetrise L raua sisemõõt.


Eelmine raam oli kõver nagu Kääriku tee. Igal laual oli oma laiusest tingitud kindel koht, mida me kunagi üles ei leidnud. Uus pidi tulema kasutajasõbralikult sirge, pane plaat kuhu tahad, sobib nagu kinnas kätte.

Kuna plaadid said head ja tihked, pold enam kusagile näppe taha ajada, et neid maast lahti saada. Seks tarbeks oli vaja kusagilt leida lahti käivad sangad. Erisoov oli, et nad ei oleks väga suured. Keevituskäruga üle sõites ei oleks tohtinud sanga tunda, aga samas pidi sõrm ikka vahele mahtuma.


Esimene leid oli Bauhausist, kus disaini mõttes ideaalne sang maksis 36 eurot, mis on sõge! Lõpuks leidsime sisuliselt sama asja Espakist pea 10 korda odavamalt. Eestis valitsevatest hinnakääridest võiks terve romaani kirjutada, aga las ta seekord jääb. Ütleme vaid niipalju, et kui asi tundub kallis, siis otsi edasi. Enamusel juhtudel saad mitte ainult odavamalt, vaid väga palju odavamalt.


Sangade paigaldamisel oli abiks Dremel, mille otsa sebisime spetsiomm puidufreesi. Jah, meil on ka mõned puidutööriistad pesas, mida me siis salaja välja võtame, kui keegi ei vaata..


Sangad plaatidel, võis põrandale liigud teha. Esimene katse tehti keevituskäruga ja tulemus oli mõõõõõõõõõnus! Käru sõitis sujuvalt nagu Lambo siledal asfaldil. Sai hää!


Enne:


Pärast:


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Töölaud

Töölaud on iga töökoja süda. See pole pelgalt mööbliese, vaid otsekui sünnituslaud imelaadi ilmaimedele. Ilma töölauata meisterdad sõna otseses mõttes põlve otsas. Kuid hea töölaud on nii uuena kui ka kasutatuna kallis. Kui eelarve on piiratud, siis on kaks varianti: kas lepid mingi metallikärakaga, mis näeb välja nagu oleks ta teise ilmasõja ajal uppunud allvelaevast välja toodud, või ehitad ise. Valisime teise tee. Kui midagi valmistad, siis mõistlik oleks ikka projektist alustada. Teed sa seda siis spetsiaalses arvutiprogrammis, või vana EDASI parteiteadete peale kritseldades. Sedasi saad hõlpsasti materjalikulu arvestada, kitsaskohad välja peilida ja lollimatele sõpradele selgeks teha, mida sa teha tahad. Panime paika lähteülessande ja asusime joonistama. Sorteerimatutele tööriistadele planeerisime kaks suurt sahtlit. Lauaplaat pidi tulema tugevast veekindlast vineerist. Sahtlite ja pealmise plaadi vahele joonistasime lisariiuli. Seda puhtalt selleks, et saaks pits

Lähme õue

Ühel kenal päeval pöördusid meie poole sõbrad Nõmme Kaljust. Nimelt oli talv liiga teinud varumeeste pinkidele, mis oli nüüd ennem hooaega tarvis sirgeks tagasi saada. Sõna pink jääb antud objekti kirjeldamiseks küll veidi tagasihoidlikuks. Temist on tagant kinnise seinaga katusealusega, millel all kaks pingirida. Kuid kuna terve jalgpalliskeene kutsub neid objekte varumeestepinkideks, siis ärme hakka siinkohal vastuvoolu ujuma. Kust siis varumeeste jamad pihta hakkasid? Esiteks polnud pingid maa küljes kinni. Katus koos tagaseinaga moodustasid mõnusa purje, mis siis ühel talvetormi ajal Soome poole seilata tahtis. Tulemuseks kõver aed ja viltune katus. Seega lahendamist vajas kolm küsimust: kuidas purjekad ankrusse, sirgeks ja tugevaks saaks! Esimene sai lahenduse maa sisse pandud betoonivaluga. Sirgeks plaanisime algul tõmmata puu külge kinnitatud kettaliga, aga läksime kergema vastupanu teed ja valisime tööriistaks hoopis ATV vintsi. Esiteks sai sõiduvahendi paigutada täpselt õige n

Esimene linnuke lendab pesast välja

Ühel ennemuistsel ajal elas väike beebi-draakon, kelle jaoks ehitas üks tubli Nõmme mees rauast maja. Kui väike tulesülgur suureks kasvas, põletas ta katusesse augu ja lendas nelja tuule poole: just selline muinasjutt hakkas siinkirjutaja peas ketrama kui ta nägi SEDA: Nagu ikka, tegelikkus oli oluliselt lihtsakoelisem: pidime ühele agarale saunakütjale ehitama kerise mis kestaks! Et vältida tema eelmise kerisetootja vigu, valisime materjaliks tummise 5mm terase. Variant oli pinutäie lõiketeri läbi lasta ja hunniku metallitolmu sisse hingata, aga läksime lihtsama tee võrgutavat rada ning lasime tükid valmis lõigata. Järgmine samm oli faasimine ja puhastamine. Kuna jooksvaid meetreid oli kamaluga, omas ettevõtmine teatavat mahtu.  Kui seni olime kasutanud selleks tööks liivapaberi lamellidega ketast, siis nüüd testisime uut "kõva" ketast. Tegi oma töö kenasti ära, aga lärm oli nõnna kõva, et inimesed üle Nõmme teadsid ilmselt mis toimumas on.