Otse põhisisu juurde

ATV kärukast

Kui täna minu käest küsida, et miks me selle pikale veninud projekti kunagi ette võtsime, siis võiks ju ennast tähtsaks teha ja öelda, ATV kärud on muutunud letialuseks defitsiitkaubaks ja ainus võimalus midagi saada, on vanavanemate kombel ise teha. Tegelikult tahtsime lihtsalt veidi kätt harjutada ja selle käigus mõne euro kokku hoida. Reaalsuses me muidugi tolle aja kontekstis midagi kokku ei hoidnud, aga töö käigus omandatud õppetunnid on selle eest hindamatud. Tänapäeva metalli- ja käruhindade juures oleme muidugi kõvas plussis.

Iga lugu tuleb alustada algusest. Mida imelist me siis ehitama hakkasime? On vähe teada fakt, et ATV-ga saab lisaks lolli mängimisele ka midagi kasuliku ära teha. Näiteks kehvasti ligipääsetavas kohas asju ühest punktist teise vedada. Selleks pole vaja teha muud, kui panna sellele neliveolisele võrrile taha spetsiaalne metsakäru ja asuda toimetama. Heaoluühiskonna kombe kohaselt on ATV järelhaagiseid sadade eri konfiguratsioonide, mõõtude ja tegumoodidega. Meite vajadusi rahuldas selline, millega sai metsast nii palke välja tuua, kui ka erinevat kola vedada.

Sai siis poest sobiva käru alusvanker ära toodud. Kaasa tulid palgiveo torud, aga käru kasti ei võtnud. Me ju osavad meistrimehed, teeme ise! Kui kõige rajumad peod hakkavad ideest kaks õlut ära konsumeerida ja siis tuttu minna, siis pikemad nokitsemise projektid algavad sõnadega "Mis see siis ikka ära ei ole, paar õhtut nokitsemist ja valmis!" Muidugi muidugi..


Kuna ei mina, ega Allan pold elus ühtegi käru ega selle pealisehitist teinud, siis viisime endid kõigepealt valdkonnaga kurssi. Kui olime antud küsimuses nii targaks saanud, kui meie vaimne kapasiteet parasjagu võimaldas, siis järgmise ülessandena hakkasime joonistama. Okei, joonestama.  

Kui juba ise teha, siis võiks ikka teha parema, kui poelettidelt saaks. See nagu kahe kärbse lõpetamine ühe vopsuga, esiteks saad midagi tehtud ja samal ajal ka hea vabanduse lollile küsimusele, et milleks on sul vaja kõik need pikad õhtud Pesas veeta? Ikka selleks, et ahne kapitalisti kokku hoitud millimeetrite asemel midagi tummist ja tugevat teha! 


ATV kärul on võrreldes tavalise kerghaagisega, teistsugune disain. Põhierinevus on kasti kujus. Kui nn tavaline käru on standartne kast, siis ATV käru on pigem selline V kujuline. Sel on lihtne põhjus: kerghaagisel on rattakoopad väljapool, ATV kärul jäävad rattad kasti alla. See tagab selle, et käru poleks seda vedavast masinast laiem ja juht ei jääks oma koormaga metsas kahe puu vahele kinni. Lisaks on neil võrreldes sõiduteedele mõeldud kärudega ka oluliselt suurem rattakäik, mille jaoks peab siis kärukastil või puukoormal vastav ruum jäetud olema. Eelneval pildil testibki Allan kui kõrgele rattad tõusevad. Sellist maksimumi pealisehitis muidugi ei võimalda, aga tavakäru koopast oluliselt lahedamat liikumist küll.


Ennem suuremat ehitust pidi veel mõtteid ja energiat koguma. Allani on selleks oma meetodid..


Tukk mõjus nooremale sugulasele hästi. Varsti hakkasid sädemed lendama ja 6 meetrisest toormaterjalist hakkas õige pikkusega juppe tulema, nagu Vändrast saelaudu. Esimene etapp ehitusel oli kasti alusraam.


Kuna meil massiivset 3 tonnist malmlauda keevituseks pole, siis ainus võimalus protsessi käigus vähegi sirge toode saada, oli see korralikult alusvankri külge kinnitada ning targalt punktida. Et ikka kohe keevitada uhades midagi kõveraks ei kuumutaks.


Hästi tähtis oli, et raam oleks täiuslik nelinurk. Vastasel juhul läheb kogu projekt nihkesse ja pärast on sinna päris korralik nuputamine, kuidas plekk peale painutada.


Kõike päriselu aspekte kodus arvuti taga ette ei näe. Seks tarbeks on hea rüperaal Pessa tassida ja jooksvalt teooriasse praktilisi muudatusi sisse viia.


Pärast mõningat pusimist, oli alusraam valmis. Sai enam-vähem sirge.


Järgmiseks pidi alusraam kuidagi alusvankri külge kinni saama. Mitte muidugi kinni-kinni, vaid mingi teisaldatava/kallutatava lahendusena.


Pole hingi, pole ka mingit kallutamist. Hingeteoks lõikasime paksust lehtmetallist (oli äkki 6mm või kusagile sinna kanti) neli detaili ja puurisime neisse vajalikud avad poltide jaoks.


Kuna poldid said veidi suuremad, kui alusvankril nende jaoks vajalikud kanalid, siis pidi augud üle puurima. Sellest sai millegipärast üks suuremaid pähkleid selle projekti juures. Nagu ikka, metallitööde puhul, peavad tööriistad millimeetri pealt õiged olema. Kuna sobiva laiusega metallipuuri meil polnud, siis pungestasime ühe kivipuuriga. Tean, et see pole kõige nutikam tegu, aga kell oli hiline ja sellise mõõduga metallipuuri polnud kusagilt võtta. Pealegi oli vaid veidi vaja õgvendada. See veidi kestis meil muidugi tunde ja lõpuks polnud ei meie ega akutrell enam endised. Aga vähemalt poldid mahtusid.


Järgmine kord puhanud peaga Pessa ilmudes oli eesmärgiks raami küljes olevad kõrvad õigesse mõõtu saada ning külge keevitada. See ülesanne pold ka lihtsate killast. Pidime korralikult ajutisi seibe meisterdama. Ei saa ju hingi liialt tuugalt ka teha. Pärast kui värvikihid peal, ei mahu enam peale.


Pärast seda kui vahikud (vahik, sõnast vahe. ingl keeles spacer. minu lugu, minu sõnad.) olid seitsmendat korda põrandale pudenenud, saime lõpuks seadeldise kuidagi kokku ja punktid peale lasta. Pärast siristasime pikema keevise peale, lõikasime üleliigse materjali maha ja andsime relakaga kogu kupatusele mõnusa kaarja lihvi.


Järgmiseks oli vaja teisele poole kärukasti luku jaoks vajalik aas meisterdada. Ilma lukuta kipuvad kärud sõidu ajal oma tahtmise järgi kallutama hakkama. Otsi seda kastist pudenenud ämma siis vagude vahelt.


Ega selle luku juures suurt kunsti pold. Võtsime sellesama paksu lehe, millest hingede kõrvad tegime, painutasime otsa ära ja lõikasime üleliigse maha.


Aas magnetiga paika..


...keevis peale..


ja vastus oligi valmis! Lukk ise tuleb muuseas koos alusvankriga kaasa ja seal ei pidanud me midagi tegema.





Lukk olemas, oli aeg testida. Alusraam kallutas ja kinnitus. Esimene ehitusetapp läbi!


Ega edasi midagi lihtsamaks ei läinud. Nüüd tuli valmis keevitada 10 identset sikk-sakk posti, sõrestiku jaoks. Punnita lõikamisel palju jaksad, ikka väiksed erinevused tulevad sisse. Aga mis sest, et veidi kõver, vähemalt on käsitöö!


Edasi ehitasime keevituslauale rakise, mis võimaldaks detailid sama nurga alla kinni tõmmata, aga samas pääseks ka keevitama. Paberil lihtne, aga keevitusega on ikka nagu on. Üks detail paindub pärast ühes suunas ja teine teises.


Protsessi lõpuks võis tulemusega ikkagist rahule jääda. Meiesuguste amatööride jaoks kärab küll!



Täiesti omaette ooper oli valmis detailid alusraami külge saada. Ajasime selle tarbeks käru nii loodi kui saime ja võtsime appi erinevad elektroonilised abivahendid: laserloodi ja elektroonilise nurgamõõtja. Sättisime ja mõõtsime. Kui kõik paika sai, tõmbasid kohmakusest varrukaga jälle uppi kogu kupatuse ja alustasid otsast. Päris frustreeriv tegevus. Kroonilise kannatusepuuduse all kannatavatele indiviididele ei soovita!



N arvu tunde ja närvirakke hiljem oli vasak pool küljes ja sai parema poole mõõtmisega alustatud.


Pärast ängi duublit, sai ka see paika ja kogu asi nägi juba nagu mingi seadeldise moodi välja.


Järgmine etapp olid otsaluugid. Nagu eelnevad tegevused, polnud ka see mingi kollase lume tegemine. Arvestada tuli paljude teguritega. Nagu näiteks see, et luugi ja külje vahele peab mahtuma ka üsna paks plekk. Sellest rääkidest saan jälle oma uut sõna vahik kasutada. Vahikuid sai vahele topitud omajagu.



Kasu luugist muidugi eriti pole, kui seda liigutada ei saa. Sel kärul (ja muudel) oleks hea, kui luuk ka küljest käib. Selle tarbes tuli K-Rautast ostetud keevishinged ühte pidi panna. Muidugi ühel õhtul me unise peaga panime erinevalt ja siis sai samaaegselt roppusi pilduda ja relakaga lõigata. Kes ütleb, et mehed ei oska mitut asja korraga teha?


Hinged said külge enam-vähem. Kõige olulisem, ehk tagumine luuk käis kenasti. Esimene natukene raskemalt, aga see käib harva küljest. Üks hing sai natukene liiga lähedale kerele keevitatud ja läheb tuugalt sisse.


Tüütud osad lõpuks selja taga, sai hakata lõbusamate asjadega tegelema. Tarvis vaja kogu see krempel nüüd niiviisi kallutama saada, et ei pea iga kord Ott Kiivikat metsa tassima. Selle tarbeks oli tarvis ehitada väike torn, selle külge kinnitada käsivints ja ehitada trossile tee. Kogu see konstrui peaks puhkeasendis alla tulema, et mahuks garaazi lükata.


Torn pidi tulema selline liikuv. Selle tarbeks tuli nagu ikka, alustada hinge kõrvadest.



Seejärel tuli kinnitada vints.



Et tross saaks kusagilt kasti sikutada, tegime seekli jaoks kinnituse alusraami külge.




Nüüd oli järg torni ülemise osa käes, kuhu pidi tulema ka rullik, mille tarbeks tegime ühe vahva konstrui koos trossi piiraja ja rullikuga.


Kunagi kui me oma Pesa ehitama hakkasime, siis minu absoluutselt esimeseks projektiks pidi olema vanast murutraktorist minibagi ehitamine. Absoluutselt ainus asi mis kogu selle vana Husqvarna küljest siiamaani käiku on läinud, oligi seesama rullik. Asi seegi.


Kehastusime hobifüüsikuteks ja arvutasime, et vabalt seisev torn, peaks jääma täpselt oma kinnituse ja käru vahele tsentrisse..


...päris füüsikal olid muidugi omad plaanid. Torn tõmbas plaks vastu käru ja see lahendus polnud jätkusuutlik.


Tuli taaskord joonestamislaua äärde sättida ja mõtlesime välja väikse piiraja tornile, mis takistab käru poole langemast, aga samas laseb garaazi lükkamiseks teisele poole puhkeasendisse lükata.


See lahendus töötas! Käru kallutas ja ühtlasi sellega olid need protsessid läbi, mida oma nokitsemiskojas teha saime. Edasi jäi nüüd liivaprits, pulbervärvimine ja plekitööd.


Tassisime raami ajutiselt alla keldrisse ja hakkasin sobivat kohta otsima, kus saaks korraga nii liivapritsi kui värvimistöö ära teha. Ei pea kiletama, ega ilusat ilma ootama. Haljas metall kipib valguskiirusel täpid peale võtma, kui transpordi käigus vähegi niiske on ja sestap oleks hea peale pritsi kohe krunt peale panna.

Aeg möödus vuhinal. Vahepeal tulid muud projektid ja tegemised peale. Raami peale hakkas vaikselt nii kola kui ka rooste kiht kasvama. Käru järgi otsest vajadust ei olnud ja ei leidnud ka sellist pritsi ja pulbri firmat, kellega keemia klapiks. Ühe patroniseeriva tegelase leidsime, kes linna lähedal mõlemat teenust pakkus, aga kuna ta oli ühekorraga nii kallis, kauge, kui ka ebameeldiv, siis jätsime tee sinna katki.

Kuniks poolteist aastat hiljem tekis kange vajadus puid istutama hakata. Aega istutamiseni oli kõigest nädal ja soiku jäänud projekt tuli valguskiirusel ellu äratada. Keldris, kus raam seisis, lasi lagi osaliselt läbi ja seal oli suhteliselt niiske. Väike hirm oli, et kogu töö on üheks pruuniks hunnikuks roostetanud. Õnneks olukord päris nii hull ei olnud. Veidi oli pindmist roostet, aga see oli ka kõik. Kui kapid, torujupid ja muu kola raamilt eemaldatud saime, tõmbasime vaevaga tehtud üllitise järelkärule ja seadsime rattad ral.ee poole, kes oli nõus lahkelt meid lühikese etteteatamisega vahele pressima. Puhtast masohismist roovisin patroniseerijale ka kõne teha, aga seal polnud muutunud ei suhtumine klientidesse, ega hinnastus. Loomulikult ei huvitanud teda ka meie jutt kiireloomulistest istikutest. Ral-iga oli suhtlus selle eest väga asjalik ja meeldiv ning kindlasti lähme analoogsete projektidega sinna tagasi.


Kahe päeva pärast, kui kokkulepitud aeg kätte tuli, viisime oma pruunika jumega seadeldise Männikule, kus too otse haavlipritsi alla läks.


Sama päev sai selga krundi ja hiljem särtsaka oranži tooni. Sisuliselt oli päevaga valmis ja saime järgi sõita.


Tulemus sai väga kena. Roostest polnud haisugi ja kõik nägi väga sile ja särav välja. Värvi valisin muidugi ATV järgi.


Hää sõber Rambo, kes lisaks sellele, et ta on muidu muhe vana, oskab ka plekist igasugu imevigureid teha, oli nõus käruprojekti oma kiiresse nädalasse pressima. Oleks ta teadnud muidugi, kui pikaks ta reede õhtu venib, poleks ta seda ilmselt iialgi vastu võtnud. Teadmatus ei ole ainult õnnistus, vaid viib teinekord ka sihile.


Esimene töö oli suhteliselt totakas ja täiesti välditav. Nimelt pold kellelgi oidu hingesid kinni teipida ja nüüd olid need paksu värvikihi all. Otse loomulikult ei läinud uksed tänu sellele oma kohale. Ega siis midagi, Rambo kaevas kusagilt pinutäie liivapaberit välja ja asus hinge isast poolt lihvima. Mina samal ajal puurisin emase poole auku suuremaks. 


Lõpuks sisenes isane hing emasesse ja tublid töömehed said hakata plekke mõõtma. Õnneks polnud Rambo "korraks" hoiule toodud tahvleid rahaks teinud, seda isegi olukorras, kus pleki hind oli 80 protsenti tõusnud. Ladna vana.


Kuna mees oli omas elemendis ja mine sellest tööst eriti midagi ei jaga, siis lollide küsimustega ajudele käimise asemel, tegin valmis porte luku vastused. Toorikud ostsin Tööriistamarketist. Tarvis oli vaid need lühemaks teha ja uued augud puurida neetidele. Neetidele, mida lõpuks ei pannudki.



Vahepeal õnnestus mul siiski ka plekitöö juures ennast kasulikuks teha. Aitasin esimese tahvli lauale tassida.


Paar katsetust šablooniga ja saime juba päris asja kallale asuda. On üks hea masin, millega saab nii monarhiat lõpetada, kui ka plekki mõõtu lõigata - giljotiin. Seal me oma esimese tahvli õigetesse millimeetritesse saime. Pärast lõiget tuli paine ja seejärel oligi esimene tükk plekist valims.


Algul oli meil päris pikk arutelu, et äkki paneks põhja hoopis veekindla vineeri, on ehk nõnna tugevam. Lõpuks osustasime ikka plekist põhja kasuks. Eks aeg näitab, kas oli õige otsus.


Asetasime esimese pleki raamile. Mõnus meisterdaja erutus tuli sisse. Käru hakkas lõpuks ometi luukere asemel nagu päris asi välja nägema. Igavesti äge.


 Loomulikult tuli plekk nüüd kuidagi raami külge kinni saada. Selleks on kõige parem viis neetimine. Selleks ei pea tänapäeval õnneks käsitange kasutama, vastasel juhul neediks ilmselt siiamaani. Õiges plekitöökojas on suruõhul töötav neetija, mis sisuliselt millisekunditega kogu töö ära teeb.


Aga ega see nüüd päris nii ka pole, et sa muutkui vajutad ja needid. Ennem pead ikka õige koha peale augu saama ja kui oled nendes asjades veidi pedantne, nagu mina, siis peab see auk veel sümeetrias olema teiste aukudega. Lisaks pole ju amatööride keevitatud raam ka päris 100 protsenti joonel ja neetides pead jõudu rakendama, et plekk ikka vastas oleks.


Kui ma esimese poole neetimisega veel poole peal olin, sai Rambo juba teise poole ka valmis.


Et poisil väga igav poleks, hakkas ta vaikselt luukidega tegelema.


Lõpuks said kõik needid oma koha peale ja luugid liikuma. Järgmise asjana installeerisime lukud. Algul üritasime neetidega. Jõudsime juba rahulolevalt patsu lüüa ja projekti lõpetamist õllesõõmuga tähistada, kui needid ilma igasuguse sunnita välja vupsasid. Mis kinni ei jää, saab kinni... kruvitud. Isepuurivad kruvid tegid oma töö oluliselt eeskujulikumalt, kui nende neetidest kolleegid. Lukud töötasid.



Tegelt oli ennem kui "Valmis!" saime hõigata üks väike asi veel tarvis teha - seekel paigaldada. Kuna seekli pesa oli ka värvi all, siis pidi selles osakonnas ka veidi haamriga järelaitamistunde andma. Lõpuks oli aas oma koha peal ja ühtlasi sai sellega nii antud päevale, kui ka kokku 2a võtnud saagale joone alla tõmmata.


Lõpptulemus sai väga nägus. Isiklikult olen väga rahul. Mets on muidugi õige kohtunik, kas midagi on hästi või halvasti tehtud, aga pool üks öösel plekitöökojas tundus meie ettevõtmise resultaat küll maru äge.




Istutamine läks ladusalt ja käru täitis omale seatud ülesandeid eeskujulikult. Kohe läks ka vaja tagaluugi eemaldamise funktsiooni. Kui midagi ümber teha, siis vb paneks ustele välja poole väikesed piirajad, et uks sisse poole ei läheks ja koos sellega lukku lahti ei painutaks. Aga see väike kosmeetiline parandus. Laias laastus sai hea asi!



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Töölaud

Töölaud on iga töökoja süda. See pole pelgalt mööbliese, vaid otsekui sünnituslaud imelaadi ilmaimedele. Ilma töölauata meisterdad sõna otseses mõttes põlve otsas. Kuid hea töölaud on nii uuena kui ka kasutatuna kallis. Kui eelarve on piiratud, siis on kaks varianti: kas lepid mingi metallikärakaga, mis näeb välja nagu oleks ta teise ilmasõja ajal uppunud allvelaevast välja toodud, või ehitad ise. Valisime teise tee. Kui midagi valmistad, siis mõistlik oleks ikka projektist alustada. Teed sa seda siis spetsiaalses arvutiprogrammis, või vana EDASI parteiteadete peale kritseldades. Sedasi saad hõlpsasti materjalikulu arvestada, kitsaskohad välja peilida ja lollimatele sõpradele selgeks teha, mida sa teha tahad. Panime paika lähteülessande ja asusime joonistama. Sorteerimatutele tööriistadele planeerisime kaks suurt sahtlit. Lauaplaat pidi tulema tugevast veekindlast vineerist. Sahtlite ja pealmise plaadi vahele joonistasime lisariiuli. Seda puhtalt selleks, et saaks pits

Lähme õue

Ühel kenal päeval pöördusid meie poole sõbrad Nõmme Kaljust. Nimelt oli talv liiga teinud varumeeste pinkidele, mis oli nüüd ennem hooaega tarvis sirgeks tagasi saada. Sõna pink jääb antud objekti kirjeldamiseks küll veidi tagasihoidlikuks. Temist on tagant kinnise seinaga katusealusega, millel all kaks pingirida. Kuid kuna terve jalgpalliskeene kutsub neid objekte varumeestepinkideks, siis ärme hakka siinkohal vastuvoolu ujuma. Kust siis varumeeste jamad pihta hakkasid? Esiteks polnud pingid maa küljes kinni. Katus koos tagaseinaga moodustasid mõnusa purje, mis siis ühel talvetormi ajal Soome poole seilata tahtis. Tulemuseks kõver aed ja viltune katus. Seega lahendamist vajas kolm küsimust: kuidas purjekad ankrusse, sirgeks ja tugevaks saaks! Esimene sai lahenduse maa sisse pandud betoonivaluga. Sirgeks plaanisime algul tõmmata puu külge kinnitatud kettaliga, aga läksime kergema vastupanu teed ja valisime tööriistaks hoopis ATV vintsi. Esiteks sai sõiduvahendi paigutada täpselt õige n

Esimene linnuke lendab pesast välja

Ühel ennemuistsel ajal elas väike beebi-draakon, kelle jaoks ehitas üks tubli Nõmme mees rauast maja. Kui väike tulesülgur suureks kasvas, põletas ta katusesse augu ja lendas nelja tuule poole: just selline muinasjutt hakkas siinkirjutaja peas ketrama kui ta nägi SEDA: Nagu ikka, tegelikkus oli oluliselt lihtsakoelisem: pidime ühele agarale saunakütjale ehitama kerise mis kestaks! Et vältida tema eelmise kerisetootja vigu, valisime materjaliks tummise 5mm terase. Variant oli pinutäie lõiketeri läbi lasta ja hunniku metallitolmu sisse hingata, aga läksime lihtsama tee võrgutavat rada ning lasime tükid valmis lõigata. Järgmine samm oli faasimine ja puhastamine. Kuna jooksvaid meetreid oli kamaluga, omas ettevõtmine teatavat mahtu.  Kui seni olime kasutanud selleks tööks liivapaberi lamellidega ketast, siis nüüd testisime uut "kõva" ketast. Tegi oma töö kenasti ära, aga lärm oli nõnna kõva, et inimesed üle Nõmme teadsid ilmselt mis toimumas on.